14. november 2002 Vahendame siinkohal WiFi-filosoofia juhtmõtted, millel traadita võrkude kiire areng baseerub. Tegemist on ainsa teadaoleva käsitlusega nimetatud teemal! Kohustuslik lugemisvara inimestele, kes WiFi olemust püüdlevad lahti mõtestada. Materjal eeldab arusaamiseks, lugeja head kaasamõtlemisvõimet ja lahtist pead. Pane end proovile, mida mõistsid? Wired (10/02) Vol. 10, No. 10, P. 116; Negroponte Nicholas MIT Traadita olek e. WiFi tiik Nicholas Negroponte selgitab, miks Wi-Fi vesiroosid ja konnad muudavad telekommunikatsiooni tulevikku. pilt[tiik.jpg] Media Labi asutaja Nicholas Negroponte ennustab, et traadita võrkude ehk WiFi abil muutub tsentraliseeritud ning omandiõigustega kaitstud sidesüsteemide rägastik tulevikus avatuks ja enamikule kasutajaile odavaks/ tasuta teenuseks. Ehkki telefoniettevõtted näevad traadita andmeedastuse tulevikku 3G tehnoloogias, väidab Negroponte, et 3G sobib rohkem kõnerakenduste puhul ja selle edastusvõime paari aasta pärast on kõigest 1 Mbps. Samas edastab WiFi andmeid kiirusega 11 Mbps ning ainuüksi USAs kasutab seda juba ligikaudu 15 miljonit inimest. Kuigi WiFi ulatub ilma võimenduseta vaid umbes 300 m kaugusele, väidab Negroponte, et võrdõigustehnoloogia (peer to peer) võimaldab luua tugeva ja vaba võrgu, mis on suuteline traditsioonilist Internetiühendust aknast->aknasse edestama. Ta rõhutab, et mida rohkem üksikuid sõlmi on võrdõiguslikult omavahel ühendatud, seda parem on võrgu kvaliteet ja võimsus – vastupidiselt tavalisele võrgule, mille puhul suurem kasutajate arv tähendab väiksemat ribalaiust ja ühenduse halvenemist. Pealegi muutub tehnoloogia aina odavamaks ja funktsionaalsemaks ning spetsiaalsed antennid suudavad signaale saata rohkem kui 20 km kaugusele, et pakkuda ühendust ka geograafiliselt eraldatud asulatele. Viimaks peab traditsiooniline sideinfrastruktuur uue võrgu tugevust tunnistama ja vastavad asutused spektri ümber jagama nii, et see oleks kõikide omandis, mitte aga praegusel moel tükeldatud ja selle võrra vähem efektiivne. KÕIK, mida me senini telekommunikatsioonist arvasime, on muutumas. Suuri traadiga ja traadita telefoniteenuse pakkujaid hakkavad asendama pisioperaatorid, keda ülemaailmsesse lairiba-ühenduse ruumi mahub miljoneid. Kuidas see teoks saab? Lugege edasi. Viimase 30 aasta jooksul on telekommuniaktsioonis toimunud kolm suuremat muudatust. Esiteks: digitaalside tekkimine 1970. aastatel. Teiseks: pakettkommuteerimine. Kolmandaks: traadita side. Iga muudatusega kaasnes põhimõtteline innovatsioon. Koos esimesega neist sündis muuhulgas multimeedia, teisega püsiühendus, kolmandaga funktsionaalne mobiilsus. Koos regulatsioonitaseme langemisega maailmas on kolm sidepõlvkonda andnud tarbijaile suure hulga odavamaid teenuseid. Eelkõige kehtib see mobiiltelefonide puhul, millel kultuuriline mõju kogu maailmas on olnud tohutu (ehkki kõige väiksem on see olnud USAs, kuid see on eraldi teema.) Kõnepõhine 3G: liiga vähe ja liiga ruttu Võrreldes tohutu progressiga muudes valdkondades on tänased traadita sideteenuse pakkujad nn kolmanda generatsiooni traadita sidele üleminekuga tegemas väikest, peaaegu tähtsusetut muudatust. 3G tulek annab vähe, sest tal puuduvad uut põlvkonda loova tehnoloogia omadused. Tegemist on ikkagi kõnekeskse sidega ajal, mil andmekasutus kasvab kiiresti ja 3G ei suuda seda kõige kaugeltki mahutada. VESIROOSID: TEGELIK JÄRGMINE PÕLVKOND Juhtumisi on arvutitööstus paralleelselt tegelenud pealtnäha kõrvalise valdkonnaga, milleks on traadita kohtvõrgud ehk WiFi. Esialgne mõte oli vabaneda kaablitest ja aukude puurimisest seintesse. Viis aastat tagasi muretsesin ma endale koju Bostonisse traadita kohtvõrgu. Sel ajal maksin ma tugijaama eest umbes 2000 ja iga ühendatava seadme eest umbes 500 dollarit. Tänasel päeval on samade asjade hinnad vastavalt 120 ja 50 dollarit ja langevad veelgi. Tulemuseks on seda tüüpi võrgu tohutu kasv – tagasihoidliku hinnangu kohaselt kasutab seda Ühendriikides 15 miljonit inimest. Wi-Fi haare ulatub sinu koduseintest kaugemale 802.11 süsteemid — mis on nüüd saadaval mitme eri maitse jaoks, sh 802.11b, mida üldiselt tuntakse Wi-Fi nime all — ei piirdu koduse kasutamisega. Olenevalt takistustest levib „vanilje“ Wi-Fi rohkem kui 300 m kaugusele. Mina elan tihedalt asustatud piirkonnas ja minu süsteemi saab kasutada umbes 100 naabrit. Ma ei tea, kui paljud seda (täiesti tasuta) kasutavad, ja tegelikult see mind ei huvitagi. Mina maksan ühenduse eest alati kindla summa ja teistele kade ei ole. Sest samal tänaval, juba väljaspool minu süsteemi ulatust, on veel üks elanik omale Wi-Fi süsteemi muretsenud. Ja nii edasi ja nii edasi. See on nagu tiik, kus kõigepealt kasvab üks vesiroos, siis kaks, siis neli, siis juba terve trobikond, ja nende varred ulatuvad Internetti. (Vesiroosi idee pärineb Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi tehnoloogianõunikult Alessandro Ovilt.) Võrdleme süsteemide võimsust: 3G suudab kõige julgema ennustuse korral paari aasta pärast pakkuda andmeside kiirust 1 megabitt sekundis. Wi-Fi pakub täna tavalahendustes 11 megabitti, peagi aga 54 megabitti, mis pole samuti veel viimaseks piiriks! 3G mobiile näeme ajalehtedes või näitusel, kuid WiFi-arvutid on ammu müügil ja juba paljudes kodudes. Kumb süsteem teie arvates laiemalt kasutusele võetakse? KONNAD, KES HÜPPAVAD ÜLE SILMVÕRGU Tulevikus toimib iga Wi-Fi süsteem ka väikese marsruuterina, toetutes oma lähimatele naabritele. Sõnumid hüppavad võrdõigusliku ühenduse kaudu nagu konnad vesiroosilt vesiroosile, mille varsi ei olegi vaja. Teil on olemas inimeste poolt inimeste jaoks ehitatud lairiba sidesüsteem. Telekom-firmad on sellest teadlikud, kuid laidavad selle maha, sest nende arvates on katteala liiga väike. Kuid nad eksivad. Inimeste poolt inimeste jaoks ehitatud lairibasüsteem Võrdõigusstruktuuri muudavad huvitavaks kolm asja. Esiteks on selle tekkimine ja levik viiruslik. („Spreads like a Virus“ on WiFi sloganiks) Viiruslik telekommunikatsioon on tõeliselt uus ja põhjapanev nähtus, kus igaüks loob oma ja tervikvõrk moodustub kokkuleppe alusel. Telekommunikatsioonituru langust ja kulutuste kärpimist silmas pidades on uus süsteem väga ahvatlev. Teiseks on süsteemi töövõime seda suurem, mida rohkem on sõlmi. Tavaliselt tähendab kasutajate lisandumine, et takistused suurenevad ja teenuse kvaliteet halveneb. Selles topoloogias tähendab aga sõlmede lisandumine paremat teenust. Kolmandaks tekitab probleeme elektromagnetiline kiirgus. Eelkõige Euroopa on väga teadlik elektromagnetilise “sudu” seni teadmata mõjust inimeste tervisele. USAs räägitakse aeg-ajalt, et telefonitorud tekitavad ajuvähki. Olenemata sellest, kas need väited on tõendatud või mitte, vajab mitmehüppeliste võrkude topoloogia vähem energiat, sest signaalid läbivad lühikesi vahemaid. Võib eeldada, et väiksem energiakulu vähendab ohte. TIIK: TELEKOMMUNIKATSIOONITURG VÕTAB UUE PÖÖRDE Sagedus-spektrit jagatakse tänapäeval nagu kinnisvara, mille valitsus piinliku täpsusega tükkideks jaotab. Selle vara hind viimastel oksjonitel on olnud pööraselt, täiesti ebarealistlikult kõrge. Siit tuleneb veel üks põhjus, miks igaühel peaks laskma takistusteta ja suveräänselt tegutseda. Kuid tekkimas on ka uusi ‘tiigikorralduse’ meetodeid, sest vesiroosidesse ja konnadesse mahub üha rohkem teavet. Väiksema energia- ja rahakulu tõttu saab traadita spektrit palju tõhusamalt kasutada. Eriti huvitavad on need alad, mis on jäetud kõrvale, et enamik saaks neid ilma litsentsita kasutada ükskõik milleks. Neid võrdlemisi väikeseid, eri sageduste lõikes killustatud ribalaiuse lõike peetakse sisuliselt prahiks. Seda litsentseerimata osa spektrist kasutatakse traadita telefonides, garaaþiuksepultides, mikrolaineahjudes ja mitmesugustes teistes süütutes, kuid ettearvamatutes rakendustes. Wi-Fi ning hiljuti hajaspektri ja koodühispöördusega (CDMA) tehtud katsed on aga viinud inimesed mõttele, et spektri jaotust saaks teisiti korraldada. Selle osi (või isegi kogu spektrit) võib vaadelda kui suuri ühiskasutatavaid alasid, mitte väikesi krunte. Rangete piiride asemele astuks sel juhul asjakohane käitumine. Nende ühiskasutatavate alade üle-ekspluateerimise asemel peaksid inimesed töötama näiteks energiakasutuspiiranguid arvestades. Nojah, sama hea on ülerahvastatud kinosaalis omavahel kokku leppida, et keegi ei karju: “tulekahju!” Spektri ümberjaotamine ei saa toimuda üleöö. Hõivatud elektromagnetilisi tsoone on sama raske vabastada kui buldooseriga mõnd linnaosa kokku lükata, et rajada sinna park või kultuurikeskus. Uue suhtumise mõju oleks kiirem, kui me vaataksime spektri üha kõrgemaid osi ja kasutaksime neid üha lühema vahemaa tagant. Litsentsivaba spektri viiruslik iseloom Uus mõtlemine mõjutab ka neid kohti, kus traadita side levik on äärmiselt väike — iroonilisel kombel just nendes kaugetes maakohtades, kus kasvavad vesiroosid ja hüppavad konnad. WiFi väike saladus seisneb selles, et tema katteala on sobivate suundantennide kasutamise korral üle 20 km. Kujutlege, kui traadita võrk jõuab kohtadesse, kus tavapärase infrastruktuuri ehitamine ei tasu end majanduslikult ära. Sellisel juhul annab litsentsivaba side tohutu tõuke inimarengule, muutes kõike alates haridusest kuni meelelahutuseni, haiglatest tööbüroodeni. See Sulpsatus kostaks kõikjale!